💙 Elu raskused ja kergus – ikka käsikäes 💙

Möödunud nädal oli tihe.
Sotsiaalmeedias jagasin mõtteid:

👉 Kas me peame andestama neile, kes on meile haiget teinud?
👉 Kas andestamine tähendab unustamist?
👉 Ja kust jookseb piir, kui räägime vastutusest – eriti enese suhtes?

Minu seisukoht on lihtne ja selge:
Trauma ei ole kingitus.
Posttraumaatiline kasv on võimalik, aga see ei sünni tänu sellele, mis sinuga tehti – vaid tänu sinule, kes sa jäid ellu ja kasvasid.

Andestamine ei ole kohustus.
Sa ei pea seda tegema, eriti mitte neile, kes sulle sihilikult valu tekitasid.
Ja andestamine ei tähenda unustamist.
Meie keha, meel ja närvisüsteem – need kõik mäletavad.
Mõnikord ongi ainus võimalik samm edasi lihtsalt otsus, et sa ei kanna enam seda raskust, isegi kui mälestus jääb.

Samuti puudutasin õrna, aga olulist teemat:
Kas lähisuhtevägivalla ohver vastutab osaliselt oma olukorra eest?
Minu vastus on ei. Mitte kunagi.

Keegi ei vastuta selle eest, et teine inimene kasutab tema suhtes jõudu, hirmu või kontrolli.
Me võime jääda olukorda – jah, aga see juhtub sageli trauma, hirmu, häbi või majandusliku surve tõttu. Mitte valikust.

Nende raskete teemade kõrval oli ka isiklikku rõõmu – tütre sünnipäev, kasvav jälgijaskond, loominguline puhang.
Kõik see lõi väga erilise ruumi.

Ja selles voolus, selles intensiivsuses, sündis ka midagi uut.
Õigem oleks öelda – ideed said konkreetse vormi.

💧”Vee sõnumid” – kogumik 33 toetavast pildisõnumist ja kinnitusest depressioonist väljumisel – justkui kohalolu läbi vee…

🦋 “Kui röövikust koorub liblikas“– kogumik sulle, kui sa elad läbi valu ja vajad midagi, mis toetaks.

📥 Mõlemad kogumikud on nüüd saadaval ka kodulehel.

Armastusega

Diana