Depressioon

Olen alati olnud emotsionaalne inimene ja seetõttu elanud kui Ameerika mägedel.
Alates 2021. aastast võttis mu elu järjest raskemaid pöördeid ja kaotasin peaaegu kõik.
Elu mõte tundus kadunud.

Iga päev oli võitlus ja haigused lisasid oma koorma.
Elu tundus olevat muutunud üheks pikaks ööks, kus ainus valgus tuli lastest.
Ühel hetkel jõuab kätte piir, kus enam ei saa samamoodi edasi minna.
Mõne jaoks võib see tähendada allaandmist, minu jaoks oli see otsus: nii ei saa enam jätkuda.
Alguse sai teekond tagasi iseenda juurde, et luua täiesti uus elu.

Esimene samm ei olnud lihtne – tunnistada, et olen haavatav ja vajan abi.
Olin aastaid see, kes aitab teisi.
Teadsin, et muutuse algus ei tule väljast, vaid seest, kuid ei teadnud veel, mis minu jaoks toimib
ega kas ma sellega üldse hakkama saan.

Hakkasin otsima ja katsetama. See oli nagu pusle, mida püüdsin tükkidest kokku panna.
Katsetasin erinevaid meditatsiooni- ja hingamisharjutusi, liikumist ja teisi praktikaid.
Kõik see oli osa suuremast pildist – õppida ennast tundma ja leida rahu.

Teekond ei olnud lihtne. Oli päevi, mil kõik tundus mõttetu, ja hetki, kus jõud oli otsas.
Aga iga väike samm andis midagi juurde. Üks päev korraga liikusin edasi.

Liikumine ei olnud sirgjooneline. Teekonnale asudes ei teadnud ma, et võib minna ka veel raskemaks.
Ühel hetkel leidsin end olukorrast, kus olin kõigest ilma ja tuli alustada nullist.
Aga seekord ei olnud see sama raskusega – see ei viinud mind tagasi algusesse, vaid aitas edasi liikuda.
Hakkasin nägema, et kaotustel on oma roll. Midagi kaotades tekib ruum millelegi uuele.

Ma ei idealiseeri seda teekonda. See ei ole kerge ega kiire, aga see viib muutuseni.

Täna võin öelda, et olen leidnud tee tagasi iseenda juurde. Ja ma tean, et see teekond ei lõpe seni,
kuni valin elada vastutades oma elu eest.

Loe lähemalt: materjalid, e-kogumikud