On aegu, kus inimesel on raske
Siis ei ole küsimus selles, mida teha, vaid selles, kuidas selles perioodis olla.

Üksi olemine sellises seisus ei ole lihtne.
Aga kui me täidame oma aja ja tähelepanu kõige muuga, siis ei jää ruumi sellele, mis vajab tegelikult tähelepanu.

Sa ei pea seda teekonda läbima täiuslikult.
Oluline on, et sa ei väldi iseennast.

See tähendab istumist oma mõtete ja tunnetega:
ilma tähelepanu hajutamata
ilma aja täitmisega põgenemata
ja ilma ootamata, et keegi teine kannaks seda, mis kuulub sulle endale.

See ei ole kerge, aga just sealt hakkab muutus.

Selleks on erinevaid viise – teraapia, kirjutamine, teadlik kohalolu, vaikus, liikumine.
Igaüks leiab lõpuks oma tee.

Kui tunned, et soovid selles protsessis tuge, siis sa ei pea seda üksi tegema.