💙 Ma ei tunne, et ma olen valmis – ja liigun ikkagi 💙

Sa ei pea olema valmis.
Sa ei pea tundma end kindlalt, tugevalt, valguses.
Mina – Elu – ei küsi sinult, kas sa suudad.
Ma ei küsi, kas sa oled piisav.

Ma küsin ainult:
Kas sa oled siin?
Kas sa oled valmis kuulama, isegi kui vastuseid pole?
Kas sa julged teha ühe liigutuse – mitte tõestuseks, vaid selleks, et oled elus?

Kui sa astud, ma astun sinuga.
Mitte ainult kindlatel radadel.
Ka siis, kui sammud viivad läbi udu.

Ma olen siin.
Iga päev.
Igas sinus.

Elu

Mõnikord me ei tunne end üldse valmis…

Sel nädalal lubasime endal olla ausad. Mitte suruda, mitte kiirustada. Sest vahel on ainus tõde see, et valmisolekut pole – ja ometi on kohal kutse.

Kutse, mis ei karju. Ei nõua. Ei sunni. Aga mis on püsiv. Nagu elu ise. See kutsub vaikse häälega: “Kas sa liigud?”

Küsimused, millele otsisime vastuseid:

👉 Mida tähendab liikuda ilma valmisolekuta?

👉 Mis on päris samm?

👉 Kuidas jääda enda kõrvale, kui kõik tundub ebamugav?

Mis siis on “päris samm”?

See pole plahvatus. See pole tõestus. See on vaikne “jah” omaenda südametuksele.

Päris samm võib olla:
– kirja pandud lause, mis aitab meelde tuletada, et sa ei ole üksi
– hetk, mil ärkad ilma end kritiseerimata
– küünla süütamine, jalutuskäik, sügavam hingetõmme
– lihtsalt kohalolu: Ma olen siin. Ma ei jookse ära.

Need ei pruugi paista suurtena. Aga nad on ehtsad. Ja mis veel olulisem – nad on sinu omad.

Ebamugavus ei tähenda, et oled valesti läinud

Kui astume, tuleb kaasa ka ebamugavus. Kahtlus. Hirm. Väsimus. Aga see ei tähenda, et oleks aeg tagasi pöörduda. See tähendab, et sa oled elus.

Ja just siis, kui kõik tundub toores, segane ja udune – on kõige suurem kingitus olla enda kõrval. Toeks nagu sõbrale. Vaikselt. Pehmelt. Ilma parandamise vajaduseta. Lihtsalt hoides. Lihtsalt lubades.

“Ma ei oota enam valmisolekut. Ma valin kohalolu.”
See üks lause võtab kokku kogu nädala. Ja võib-olla just sellest piisabki.

✨ Aitäh, et sa liikusid.
Ka siis, kui sa ei tundnud end valmis.

Armastusega

Diana