Kuidas rääkida kannatusest, vabadusest ja valgusest?

See nädal on olnud mulle sügavalt liigutav. Olen palju mõelnud sellele, kui keeruline võib olla jääda armastusse ja kohalolusse, kui elu kisub meid pimedusse või kui keegi, keda armastame, läbib oma valuaegu. Olen ise kogenud, mida tähendab olla üksi kannatuses – ja ka seda, kui palju võib muuta üks inimene, kes lihtsalt on. Mitte parandamas, vaid kohal. Mitte selgitamas, vaid kuulamas.

Kõik, mida jagasin sel nädalal, sündis südamest – ja soovist, et keegi, kes loeb, tunneks end mõistetuna. Või leiaks sõnu, mida öelda kellelegi, kes praegu vaikides kannatab.

Kannatus ei küsi luba

Kannatus pole valik. See on seisund, mis võib tulla ootamatult – vaikuses või valus, viivuks või pikaks ajaks. Sellel pole selgitust ega õigustust, mida inimene „selles hetkes“ vajaks. Kannatuse sees ei toimi fraasid nagu “kõik on millekski hea” või “mõtle positiivselt”. Seal vajatakse hoopis turvalisust, kuulamist ja lubamist olla täpselt sellises valus, nagu see on.

Kas Sina oled kogenud hetke, kus Sind lihtsalt kuulati – ilma parandamise või õpetuseta?

Mis tähendab, et valu on nähtud ja hoitud?

See tähendab, et su kogemust ei pisendata. Keegi ei püüa seda kohe tähenduseks vormida või parandada. Selle asemel öeldakse lihtsalt: “Ma näen, et sul on valus. Ma jään.”
Kui valu on nähtud ja hoitud, saab hing puhata. Alles siis võib tekkida ruum muutuseks. Mitte varem.

Kas keegi on hoidnud Sinu valu nii? Ja oled Sa seda kellelegile kinkinud?

Kas kõik kannatused on inimese enda loodud?

Ei. Elus on hetki, mil valu tuleb väljastpoolt – läbi teiste inimeste valikute, süsteemide või juhuste. Mitte kõik pole meie “looming” või “õppetund”. Mõnikord on see lihtsalt… ebaõiglane. Ja kaastunne tähendab, et me ei otsi süüdlast, vaid hoiame inimest tema kogemuses.

Kas kõrge sagedus kaitseb valust?

Ei. Armastavad, puhtad ja tundlikud hinged on tihti sügavalt haavatud. Valgus ei kaitse meid elu eest. Aga see võib aidata meil taastuda – mitte seepärast, et me ei saaks haiget, vaid et me ei kao, kui see juhtub. See on valguse sügavaim olemus.

Vaba tahe on mitmekihiline

Me ei vali alati puhtast kohast. Meie valikuid mõjutavad hirmud, traumad ja vajadus kuuluda. Ühe inimese valik pole kogu maailma peegeldus. Ning hingeplaanid võivad küll eksisteerida, aga elu jääb dünaamiliseks – keeruliseks, mitmekihiliseks. See kõik ongi elu. Ja see ei tee meid valeks.

Kas oled kogenud, et kõik ei ole sinu kontrolli all – aga su sisemine tõde jäi püsima?

Räägi tema keeles, mitte enda omas

Kui inimene on kannatuses, ei vaja ta sinu teadmisi, vaid su kohalolu. Vaikus, kallistus, pilk, lause “ma olen siin”. See on empaatia. See on austus. Ja ainult seal – teise maailma kuulamises – saab süda avaneda.

Kas oled tundnud, et keegi oskas rääkida sinuga just nii, nagu sa vajasid?

Kuidas valgus ja kannatus koos elavad?

Maailm on paradokside maailm. Armastus ja valu ei välista üksteist. Vabadus ja kannatus võivad käia käsikäes. Aga valgus ei tähenda, et midagi halba ei juhtu – vaid seda, et „kui see juhtub“, siis miski sinus jääb püsima.

Ja kannatus? See ei tee sind nõrgaks. See teeb sind inimeseks.

Mis on aidanud sul hoida oma sisemist valgust ka kõige pimedamal ajal?

Kui sa oled hetkel pimeduses, siis tea — sa ei ole katki sellepärast, et sa tunned.
Ja kui sa seisad kellegi kõrval, kes on murdunud — siis tea, et su kohalolu võib olla see, mis hoiab tema maailma koos.

Me kõik vajame üksteist rohkem, kui vahel tunnistame.

Armastusega

Diana