💙 Kui valu sunnib muutuma, aga takistused seisavad ees 💙

Muutus ei ole hetkeline – see on teekond, mis algab otsusest…ja kohtub kohe esimeste sisemiste takistustega.

Sel nädalal vaatasime kolme suurimat sisemist barjääri:

🎭 Ohvri mentaliteet

– Kui usume, et meil pole jõudu, anname selle ära.
– Aga jõud tuleb tagasi siis, kui võtame vastutuse ja märkame rolli, milles elame.

🚶‍♂️ Ohvri kolmnurk: ühes draamas kolm rolli

Ohvri mentaliteet võib avalduda kolme erineva rollina, mida kutsutakse ka ohvri kolmnurgaks. Kuigi rollid on erinevad, viivad nad alati ühe ja sama tulemuseni – rahulolematus ja õnnetu olemine.

1. Ohver
   Tunne: “Minuga lihtsalt juhtub halbu asju.” Vajadus: kuulamine, mõistmine, lootus.
   Ohver vajab kinnitust, et tema valu on märgatud. Samas ei usu ta tihti, et ta suudab ise midagi muuta.
2. Päästja
   Tunne: “Ma pean teisi aitama!”
   Vajadus: olla vajalik, saada heaks kiitu, kuuluda.
   Päästja tunneb, et tema väärtus on seotud teiste inimeste heaoluga. Ta väldib oma tunnete ja vajaduste tunnistamist, keskendudes väljaspool end olevatele probleemidele.
3. Süüdistaja
   Tunne: “Teised on süüdi!”
   Vajadus: kontroll, kuuldavus, austus.
   Süüdistaja väljendab oma sisemist valu ja viha kriitikana. Ta soovib, et teda võetaks tõsiselt, kuid valitud viis lõhub suhteid ja süvendab eraldatust.

Rollid vahelduvad, tihti liigub inimene ühes ja samas olukorras mitme rolli vahel. Draama jätkub seni, kuni keegi võtab vastutuse ja astub sellest mustrist teadlikult välja.

🧽 Ootustes elamine

– “Elu peaks…”, “Teised peaksid…” – need ootused loovad pettumust ja survet.
– Muutus saab alguse siis, kui suudame olla kohal, ilma et seaksime pidevalt tingimusi.

🔁 Harjumuste jõud

– Meie vanad mustrid tõmbavad meid tagasi.
– Iga uus valik, üks samm korraga, aitab rajada uue tee.

🌱 Muutus ei tähenda, et tee oleks kerge

See tähendab, et valid edasi liikuda ka siis, kui on raske.
Vastutus, kohalolu ja järjepidevus on sinu tööriistad.

Ja kui sa libised… siis tõuse. See ongi muutuse osa.

📖 Isiklik kogemus

Isiklikult olen kokku puutunud kõigi nende takistustega.

Minu suurimaks väljakutseks on olnud päästjaroll – soov kõiki aidata, tihti enda arvelt. See roll tundus pikka aega loomulik ja vajalik, aga tegelikkuses viis see mind kurnatusse ja enese kaotamiseni.

Ma õpin siiani selle osaga endast kulgema. Iga päev natuke teadlikumalt, iga päev uuesti valides. Mõistes, et ka minul on vajadused, piirid ja õigus end hoida.

Harjumuste jõu laastavat mõju olen näinud eriti selgelt töös sõltuvusprobleemidega inimestega. Alkohol, mis rikub miljonite inimeste elu, on justkui “normaalsus”, millele enam isegi ei pöörata tähelepanu.

🔹 Eestis sureb igal aastal alkoholi liigtarvitamise tagajärjel hinnanguliselt  800–1000 inimest.

🔹 Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on alkoholiga seotud surmasid maailmas aastas ligikaudu 3 miljonit.

Ka ise olen kogenud hetki, kus andsin alla harjumustele, mille kohta teadsin, et need mind ei teeni. Iga ebaõnnestumine oli valus ja viis enese mahategemiseni. Aga see kogemus õpetas mulle midagi hindamatut: kaastunnet iseenda vastu.

Õppisin olema hell endaga isegi siis, kui midagi ei õnnestu. Armastama ennast ka neil hetkedel, kui tundus, et olen mõttetu ja ei saa millegagi hakkama.

Ootused lisasid ainult õli tulle:
“Sa peaksid juba paremini…”, “Sul peaks juba selge olema…” – need sisemised hääled ei aidanud mind.

Kuni ühel päeval ma ütlesin: STOPP.
Ja hakkasin liikuma: üks päev korraga, üks samm korraga, komistades, kukkudes ja uuesti püsti tõustes. Valides mitte alla anda.

See tee kestab. Aga see on elus tee. Ja seda tasub käia.

🙋 Kas oled midagi sarnast kogenud?

Kas oled tundnud, et oled jäänud kinni päästja rolli, elanud ootustes või komistanud harjumuste otsa, mille eest on raske põgeneda?

Või oled ehk olnud lähedane kellelegi, kes võitleb sõltuvusega?

💬 Kirjuta mulle. Jagame, toetame ja liigume koos edasi.

Armastusega

Diana