💙 Kui tervenemine ei näe välja nii, nagu me ootasime 💙

Sel nädalal vaatasime veel kahte levinud tervenemise lõksu — ootusi “ilusale teekonnale” ja positiivsuse taha peitumist. Mõlemad võivad meid eemale viia sellest, mida tegelikult vajame: ausat, julget kohalolu oma kogemuses.

Tervenemine ei ole alati kerge

Meile meeldiks mõelda, et see on nagu muinasjutt — pehme, helge ja sirgjooneline. Midagi,mis toob kohe kergendust, rahu ja selgust. Aga sageli on tervenemine segane, katkendlik ja valus. Seal on pisarad, küsimused ja kahtlused. Enne kui tuleb uus algus, peab lagunema
vana. Just siis, kui tundub, et kõik murdub, toimubki seesmine muutus.
Tervenemine toob esile mitte ainult tunded, mida me oleme alla surunud, vaid ka vanad harjumused ja suhted, mis ei toeta enam meie tõelist olemust. See ei juhtu sellepärast, et me oleksime midagi valesti teinud. Vastupidi — see tähendab, et me liigume edasi.

Isiklik peegeldus

Mina isiklikult tunnen hästi ära selle hetke, kus “lahenduste otsimine” muutub kaitsemehhanismiks. Kui elu tundub kontrolli alt väljas, haaran tegutsemise järele — mitte alati seetõttu, et süda kutsub, vaid sest hirm ei lase peatuda. Tuttav on see sisemine hääl, mis ütleb: “Tee midagi ära, siis läheb üle.” Aga just siis vajab süda kõige rohkem mitte tegevust, vaid kuulamist. Vaikust. Peatumist.

Kui positiivsus muutub kaitseks

Teine lõks, millesse me sageli astume, on võltspositiivsus. Mitte halvas mõttes — vaid kui viis, kuidas me püüame jääda “tubliks”. Me paneme naeratuse ette, kiirustame edasi, lohutame teisi, samal ajal kui enda sees kisendab valu tähelepanu järele.

Aga tervenemine ei küsi meilt positiivset mõtlemist. Ta küsib ausust. Lubada endal olla väsinud. Lubada endal mitte teada. Ja vahel ka lihtsalt… olla.

Kinnitus sulle:

Kui ma olen muutuste tormi keskel, siis ma tean —
see, mis peab minema, läheb.
See, mis peab sündima, sünnib.
Ma ei pea praegu kõike usaldama.
Ma pean ainult jääma.
Iga hingetõmme, iga tunne, iga samm —
isegi kui see on katkendlik —
viib mind lähemale iseendale.
Ma olen teel. Ja see on piisav.

Armastusega

Diana