See tunne, et sind ei märgata.
💙 Kui keegi sind ei näe – kuidas iseennast märgata? 💙
Selle nädala teema sündis ühest valust, mida paljud meist kannavad endas vaikselt — nähtamatusest.
See tunne, et sind ei märgata.
Et sa annad, hoolid, püüad, lood… aga jääd justkui tühjusesse.
Mitte keegi ei küsi: “Kuidas sul tegelikult läheb?”
Mitte keegi ei näi märkavat, et sa üldse olemas oled.
Aga nähtavus ei tähenda ainult seda, et teised meid näevad.
See tähendab ennekõike seda, kas meie ise julgeme end näha — täpselt sellisena nagu me oleme. Ilma filtri ja pingutuseta.
👁️ Nädala sõnumid:
Me rääkisime sellest, kuidas inimesed muutuvad nähtamatuks:
- kui nad panevad teised alati esikohale;
- kui nad peidavad oma tunded, et mitte koormata;
- kui nad ootavad heakskiitu, enne kui julgevad olla päris.
Me vaatasime ausalt otsa oma vajadustele —
ja julgesime küsida: “Kuidas mul päriselt läheb?”
Me lubasime endal peatuda, tunda, vastata iseendale.
Ja tegime esimesi samme enese märkamise praktikas.
Laupäeval liikusime veel sügavamale — varjude juurde.
Sest nähtavaks saamine tähendab ka seda, et ma ei varja enam oma haavatavust, segadust ega vajadusi.
See on sõprus iseenda varjukülgedega.
💠 Isiklik puudutus:
Hommikul ärgates ma vahel ei tea, miks ma teen seda mida teen.
Ma ei tea, kes loeb. Ma ei tea, kes märkab. Ma ei tea, kelle jaoks see kõik on.
Ja ikkagi — ma loon. Ma kirjutan. Ma teen edasi.
Võib-olla on see lootus. Võib-olla on see harjumus. Võib-olla on see südame kutse, mis ei kao.
Aga iga kord, kui ma panen sõnad kirja, tunnen, et ma ei ole päris üksi.
Ma märkan ennast selles vaikuses.
Enese märkamise tee on vaikne, pehme ja järjepidev.
Piisab, kui sa end kuulad ja ütled:
“Ma olen siin. Ma näen sind. Ma hoian sind.”
Armastusega