💙 Kui elu seab omad reeglid – ja miks vahel väsime isegi siis, kui teeme seda, mis meile meeldib 💙

Mõnikord tuleb elu ja vajutab pausinupule. Mitte sellepärast, et me ei tahaks või ei suudaks, vaid lihtsalt… sest nii on. Isegi siis, kui teeme midagi, mis meile tegelikult väga meeldib —võib tekkida tunne, nagu seesmiselt läheme tühjaks.

Eelmisel nädalal jäi minu sotsiaalmeedia pausile. Mitte plaanitult, mitte suure otsusena — vaid lihtsalt elu tõi fookuse mujale. Ja kuigi ma lasin sel juhtuda teadlikult, tundsin ma ennast halvasti. Ilmusid tuttavad süütunded. Vaikne allaandmise tunne. Nagu oleksin jälle ebaõnnestunud, sest ma ei olnud „järjepidev“ või „täiuslik“.

Aga just selles vaikses paigas, sündis midagi ootamatut.. Postitatud peopesal avatud sireliõis, millel vaikne sõnum, ilma helita – lihtne Story, sai tuhande korra jagu vaatamist…Seda nähti. Tunti.

See pani mind mõtlema…

Kas jagamine toidab meid rohkem, kui arvame? 
Kui annan killukese oma tundest, kogemusest, vaikusest – kas see ei loo minus endas midagi nähtamatut? Kas iga jagatud hetk ei ole omamoodi seeme, mis kasvab just seal, kus ma ise ei näe?

Ma õppisin midagi väärtuslikku: ma annan ennast ka siis – kui ma arvan, et mitte. Et elu toimub ettearvamatult ja kui oleme keerises ja loobume korraks panustamast ei tähenda see ebaõnnestumist. See võib tähendada lihtsalt vajadust kuulata, peatuda, olla.

Paus ei olnud viga. See oli paus nagu hingetõmme lause keskel. Ja vahel on just hingetõmme see, mis annab sõnale tähenduse.

Kui elu seab omad reeglid, kui loomeprotsess katkeb… võib see olla kutse peatumisele. Mitte loobumisele. Vaid äratundmisele, et me ei pea kogu aeg „midagi looma“, et midagi meist sünniks. Vahel piisab vaikusest, hetkest, õrnast õiest peopesal….aga sa ikkagi lood.

„Elu seab vahel oma rütmi. Kui ma ei võitle sellega, vaid kuulan – näen, et isegi kõrvalteel kasvavad lilled.“

Armastusega

Diana