💙 Kui äratundmine tuli… siis mis edasi? 💙

Viimased nädalad olen jaganud psühhosomaatilisi vaatenurki — neid hetki, kus keha hakkab rääkima, kui sõnad või teod on vaikinud.

✨ Siin on viis suunda, kuhu iseendas korraks sisse vaadata:

– Keha ja suhted: Kas su keha räägib mingist suhtest, mis väsitab? Kus sind ei märgata, aga sa jääd?
– Keha ja valikud: Kas sa elad oma rada või kellegi teise ootuste järgi?
– Keha ja rõõm: Millal viimati tundsid midagi lihtsalt sellepärast, et see rõõmustas?
– Keha ja piirid: Kus ütled “jah”, kuigi tahaksid öelda “ei”?
– Keha ja minevik: Kas kehas elab veel midagi, mida kunagi ei saanud väljendada?

🌀 Mõnikord polegi kehas olevate sümptomite taga tänane olukord, vaid vana lapsepõlvetrauma või keskkond, kus ei olnud piisavalt turvaline.
Keha ei tee vahet, kas midagi juhtus eile või 30 aastat tagasi — kui tunne jäi väljendamata, hakkab keha seda kandma.

✨ Täiskuu ja uus algus

Sel nädalal sain 07.07 lõpuks kätte oma uue pesa võtmed.
Koha, kus juua oma tassist. Kus lihtsalt olla.

Võtsin ka aja täiskuu rituaaliks —
et jätta selja taha vana, mis enam ei toimi.
Et lahti lasta kõigest sellest, mis mind enam ei kanna — lubades sel lihtsalt minna.

Nädal tõi ootamatusi. Oli segadust ja teadmatust.
Aga asjadel on siiski kombeks laheneda.
Võib-olla mitte nii, nagu plaanime — aga ikka edasi.

Ja selles kõiges — ka ebatäiuslikkuses ja ajutises elus —
on võimalik hingata. Olla kohal.
Ja teha midagi, mis toidab hinge. 🫶

 Meditatsioonimõte nädalasse:

“Ma lasen lahti sellest, mis mind enam ei kanna.
Ma ei pea teadma, kuhu kõik viib.
Piisab, kui ma hingan siia —
ja luban endal olla elus, siin ja praegu.”

Armastusega

Diana