💙 Kaks nähtamatut lõksu, mis katkestavad meie tervenemise 💙

Sel nädalal tõin fookusesse kaks tervenemise teel sageli esinevat, ent peaaegu nähtamatut lõksu. Need ei ole valed ega halvad — pigem on nad inimlikud viisid valu vältida. Aga kui me neid ei märka, võivad nad meid hoida kinni samas kohas aastaid.

Esimene lõks: me eemaldume trigeritest enne, kui oleme päriselt tervenenud.
Meie elu võib tunduda rahulik ja stabiilne. Me arvame, et oleme valust üle saanud.
Aga tegelikult oleme lihtsalt eemaldunud kõigest, mis meid kunagi puudutas.
Inimestest. Olukordadest. Meenutustest.

See pole teadlik otsus, vaid alateadlik kaitsereaktsioon. Me vajame seda, et ellu jääda.
Kuid kui me ei õpi ennast nendes samades olukordades uuesti tundma ja usaldama, jääb valu meie sisse edasi — olles peidus, ootamas uut hetke, et end näidata.

Teine lõks: me lõpetame tundmise. Kui süda pannakse lukku, siis mitte karistuseks, vaid enesekaitseks. Me ei otsusta hommikul ärgates, et me ei tunne enam. See juhtub vaikselt — haava, pettumuse, reedetuse järel.

Ja kui süda on lukus, siis ei jõua meieni mitte ainult valu… vaid ka rõõm, lähedus ja armastus.

Selle tõi sügavalt esile ka üks minu klient, kes pöördus minu poole tugeva ärevuse ja süütundega. Ta ei suutnud enam nutta… ja see tegi talle rohkem haiget kui kõik, mis temaga juhtunud oli.

Tema soov oli lihtne ja sügavalt inimlik: ta tahtis, et süda avaneks taas. Et ta suudaks tunda. Et ta julgeks jälle nutta. Sest mittetundmine ei toonud talle kergendust — see tõi hoopis sisemist pinget ja üksindust.

Ka mina ise olen need lõksud läbi käinud. Mõned korrad teadlikult, mõned korrad hiljem avastades, et olin jälle sulgunud. Ja kuigi need mustrid ei kao täielikult, siis nüüd on mul oskus neid märgata, peatumiseks hetk võtta — ja muuta reageerimise viisi.

See ongi tervenemine. Mitte täiuslik olemine, vaid aus olemine.

Me ei pea kogu aeg tundma end valmis või tugevatena. Aga me saame õppida olema oma südame kõrval — ka siis, kui see on veel kinni. Ja armastama ennast õrnalt avatuks.

“Päris elu algab siis, kui me lubame endal tunda — isegi siis, kui see on ebamugav.”

Armastusega

Diana