💙 Aeg, mis seisab ja samal ajal kaob 💙

Ma ei tea, kas see on ainult minu elu eripära, aga aeg on viimasel ajal lihtsalt… kadunud.
Alles täna avastasin, et mul ei olegi viimase nädala (või kahe?) blogipostitust kirjas. Mitte seepärast, et mul poleks midagi jagada. Mitte seepärast, et ma ei tahaks.
Vaid seepärast, et ma ei tajunudki aega.

Mu elus on hetkel selline periood, kus aeg justkui seisab – ja samal ajal kaob.
Nagu mitte midagi ei muutuks… ja samal ajal muutub kõik.

Ma ei ole kindel, kas ma suudan seda tunnet isegi sõnadesse panna.
See on kohalolu – ja samal ajal täielik kadumine ei-millessegi.
Nagu hing seilaks kusagil piiril, kuulates elu, ootamata midagi, aga siiski liikudes.

---

Kui teadlik valik ei muuda kohe midagi

Viimastel nädalatel olen palju mõelnud sellele, mida tegelikult tähendab teadlik valik.

Sageli kuuleme lauseid nagu:
“Vali teisiti.”
“Sa oled oma elu looja.”
“Sa pead lihtsalt otsustama.”

Ja vahel me teemegi selle otsuse. Valime uue mõtte, uue raja, uue hoiaku.
Aga maailm ei vasta kohe. Keha ei lõdvestu. Inimesed ei muutu. Midagi ei juhtu.
Ja siis tekib küsimus:
Kas ma valisin üldse õigesti?

Tegelikult on see lihtsalt vahepealne aeg.
Sinu süsteem harjub millegagi, mis pole veel tuttav.
See ei ole ebaõnnestumine – see on loomulik üleminek.

Teadlik valik ongi vahel lihtsalt vaikne kokkulepe endaga:
Ma ei loobu. Isegi siis, kui veel midagi ei paista.

---

Keha kui teejuht

Ja just selles vaikses, nähtamatus kohas –
kus valik on tehtud, aga muutus pole veel käes –
on oluline keha kuulata.

Viimastel nädalatel olen oma postitustes üsna põhjalikult jaganud psühhosomaatika teemat.
Möödunud nädalal sai see teema minu jaoks väga erilise punkti –
esitlesin esmakordselt enda loodud psühhosomaatiliste kaartide testversiooni.

Terve nädala vältel avasin kaarte ja mängurõõm oli nii minul kui igal osalejal.
Kaardid kõnetasid ja tagasiside oli südamest tulev ning südantsoojendav.
Mõned kirjutasid, et said täpselt selle sõnumi, mida just tol hetkel vajasid.
Teised ütlesid, et nende keha “tundis ära” selle, mida sõnad veel ei suutnud seletada.

Mul ei ole veel selgust, millal need kaardid ilmavalgust näevad just sellisel kujul, et neid saab päriselt käes hoida.
Aga see ei olegi hetkel oluline.

Ma rõõmustan juba nüüd. Siin ja praegu.
Selle võimaluse üle luua, jagada ja kuulata.

Ja mis veel oluline – nende nädalate jooksul jõudis lõpuks ka kaua oodatud suvi Eestisse.

Armastusega

Diana