💙 Rahulik meel muutuste keskel 💙

Viimased nädalad on olnud nagu värviline tuulekeeris.

Nii meis endis kui maailmas on tunda liikumist, mis sunnib vaatama ausalt: mis on tegelikult püsiv, ja mis mitte.

Muutused ei ole karistus ega juhuslik kaos — need on elu viis tuua meid tagasi iseendasse.

Rahu ei ole allaandmine

Sageli arvame, et rahu tähendab loobumist, vaikimist või passiivsust.

Tegelikult on rahu sisemine otsus mitte enam võidelda sellega, mida me muuta ei saa ja suunata oma jõud sinna, kus on meie vägi — oma mõtete, tunnete ja tegude juhtimisse.

Rahu on teadlikkus.

See on hetk, kus vaatad muutustele otsa ja ütled:

“Ma ei tea veel, kuhu see viib, aga ma usaldan, et see on vajalik.”

Pidepunktid muutuste keskel

Kui kõik tundub liikuvat, vajame midagi, mis hoiab meid maa peal.

Need pidepunktid ei tule väljast — nad kasvavad meie seest.

Oluline on märgata, mis sind päriselt rahustab ja ühendab, mitte see, mis lihtsalt täidab vaikust.

Oluline nipp ärevuse maandamiseks on suunamuutus – kõnnid, hingad sügavamalt, kirjutad või lihtsalt ütled valjusti välja, mida kardad.

Rahu ei sünni kontrollist, vaid lubamisest.

Miks tundub, et praegu on paljudel raske?

Paljud hinged on praegu sügavas ümberhäälestuses.

See, mis enam ei tööta, murdub.

See, mis on tõeline, hakkab esile kerkima.

Väliselt võib see tunduda kaosena, kuid sisemiselt toimub suur puhastus ja suuna korrigeerimine.

See teenib meid — kuigi alles hiljem mõistame, kuidas.

Vaimsed tõed, mis vajavad ülevaatamist.

Kõik ei ole alati nii must-valge, nagu ilusates lausetes kõlab.

Mõnikord vajab tõde uut konteksti, uut vaatenurka, uut ausust.

Me kasvame koos oma arusaamadega — ja see on märk elavast vaimust, mitte eksimusest.

On imeline, värviline aeg, mis tuletab meelde, et ka lahtilaskmine võib olla kaunis.

Lehed ei kuku valust, vaid valmisolekust.

Samamoodi õpime ka meie laskma minna sellest, mis on oma töö juba teinud.

Ja iga kord, kui midagi hajub, jääb alles rohkem ruumi rahule.

Armastusega

Diana