💙 Augusti lõpp ja uued algused: mida elukool õpetab 💙

Augusti lõpp on alati natuke eriline aeg. Ühelt poolt toob see kaasa lahkumisi ja lõpetamisi – suve lõpp, kooliaasta algus, rütmide muutus. Teisalt on see hetk, kus märkame, kui tugevalt hoiame kinni harjumustest ja turvatundest, mis tegelikult võib osutuda illusiooniks.

Me kardame lõppe, sest tunneme, nagu midagi jääks meist maha. Tegelikult kaotame vaid vana vormi. Sisu, kogemus ja kasv liiguvad meiega edasi. Lahtilaskmine ei pea toimuma korraga – vahel on see sammhaaval liikumine, kus iga väike samm vabastab ja kergendab.

Millest august meid õpetas lahti laskma?

On harjumusi, mis hoiavad meid kinni ega luba edasi kasvada:

edasilükkamine – elu ei oota, kuni me valmis oleme;

teiste ootuste järgi elamine – igaühe tee on unikaalne;

enesekriitika – kasvab vaid see, mida me toidame;

ohvriroll – vastutus tähendab vabadust;

ületöötamine – väärtus ei tule pidevast pingutusest, vaid tasakaalust.

1. september – Tarkusepäev

Sel aastal oli minu jaoks esimene kord üle väga pikkade aastate, kui ma ei saatnud ühtegi last kooli. Mitte sellepärast, et mul enam koolis käivaid lapsi ei oleks, vaid seetõttu, et meie peres algasid suured muutused juba augusti keskel.

See tunne oli korraga võõras ja vabastav. Olin harjunud, et september algab aktuste ja lilledega, aga nüüd märkasin, kui palju tegelikult on elu ise üks suur kool. Elukool, kus iga kogemus – nii kergus kui raskus – on õppimise koht.

Kas kõik on läinud kergelt? Ei.

Kas olen alati positiivne? Ei.

Aga see ongi õppimise osa – võtta vastu elu sellisena, nagu ta on, ja küsida: kas see kogemus tõstab mind või surub mutta?

Täiskuu ja varjutuse kingitus

Hiljutine täiskuu koos varjutusega tõi kaasa veel ühe võimaluse: visata tulle kõik, mis meid enam ei teeni. Olgu selleks hirmud, vanad harjumused või enese piiramine. Iga kord, kui me midagi sellist vabastame, saab meie ellu tulla uus.

Selgus kui õpetaja

Elukooli suurim õppetund on see, kuidas jääda oma selguse juurde. Mitte lasta end hajutada teiste arvamustest, hirmudest ega ootustest, vaid hoida pilk iseenda sees. Sest seal, sisimas, ongi meie tarkuse allikas.

Armastusega

Diana