💙 Kui elu dikteerib tempo – hingamine, liikumine ja sisemine tugi 💙

Viimased nädalad on olnud sündmusterohked. Laste koolilõpetamised, elukoha muutused ja mitmed ootamatused on toonud kaasa olukordi, kus tuleb kohaneda, seista silmitsi ja hingata sisse tundmatut. Olen tänulik, et elu on mind karastanud. On tekkinud sisemine tugi, teadmine, et igas olukorras on lahendus. Seda tuge pole alati väljastpoolt tunda – aga see elab minus endas.

Kuigi kirjutamine on jäänud tahaplaanile, olen viimastel nädalatel sotsiaalmeedias kajastanud psühhosomaatika teemasid – keha ja emotsioonide seoseid, mis just sellistel elumuutuste aegadel eriti tugevalt esile tõusevad. Siin on lühike ülevaade sellest, mida oleme koos uurinud ja lahti mõtestanud:

Õlad ja kael – Kuidas me kanname vastutust, hoolt ja pingeid. Eriti emadena on “koorma mahapanek” tihti keeruline.

Selg ja selgroog – Toetuse tunne elus. Kas tunneme, et keegi või miski toetab meid? Kas julgeme toetuda? Alaselg peegeldab sageli rahalise või emotsionaalse toe teemat.

Kilpnääre ja kurgupiirkond – Meie hääl. Eneseväljenduse vabadus. Kui neelame pidevalt alla oma tundeid, hakkab keha sellest rääkima.

Rindkere – süda ja kopsud – Armastus, kaotus, kurbus. Kui ei saa hingata täie rinnaga, kui elus puudub ruum tundeid välja elada, hakkab see kogunema siia.

Puusad – Elu liikumine ja paindlikkus. Hirm muutuste ees. Otsused, mille ees seisame, jäikused, mis meid takistavad.

Jalad – Edasi liikumine. Kas tunneme end kindlalt oma suunal? Kas jälgedel on siht? Jalad räägivad ka maandatusest ja sellest, kas seisame kindlalt enda eest.

Näopiirkond – Silmad, nina, suu, hambad. Kuidas me tajume maailma, mida me näha ei soovi, mida “ei julge välja öelda” või mis väljendamata jääb.

Autoimmuunhaigused – Kui keha hakkab ennast ise ründama. Sageli võib see olla sümbol neile, kes on liiga kaua kandnud üle teiste koormaid ega ole saanud puhata ega lihtsalt olla.

Need teemad on tulnud minuni elust endast. Omaenda kehast, kogemusest ja inimestega kohtumistest.

Ma usun, et keha ei ole meie vaenlane, vaid sõnumikandja.
Kui me kuulame – ausalt, avatult ja kannatlikult – siis saame ka terveneda.

Armastusega

Diana